Reeglid kunstis! Mida veel! Ma ei taha mingitest reeglitest kuulda, see rikub mu tõelise ja suure kunsti.

Kui see on just sinu mõte siis peaksid vaatamata kõigele lugemist jätkama. Tõsi on see, et hea pilt saadakse tihti just reeglite rikkumise tõttu kuid kindel olen ma selles, et ei ole võimalik reegleid rikkuda neist midagi teadmata. Räägin siin mõnest lihtsamast kompositsioonireeglist ilma milleta küll fotograafias toimetamist ei ole. Nimetan neid tinglikult tehnilise kompositsiooni reegliteks. Nende abil kontrollime me oma pildi ruumi ja liikumist ning suuname pildi vaataja pilku nii, et ta tabaks meie pildi mõtte ja ei igavleks vaadates. Tõsi, kompositsioon sügavamas mõttes on oluliselt laiem ja ka tunduvalt intuitiivsem kui see millest siin räägin. Mõne väga hea natüürmordi või hingematva maastikupildi kompositsioon pannakse ikka paika kombineerides sügavat ja nö väljatreenitud kompositsioonitaju üldtuntud reeglitega. Hea kompositsiooniga pildil on iga detail just õigel kohal juhuslikult pildistatud pilt aga logiseb.

Nagu öeldud, aitab kompositsioonireeglite tundmine luua tasapinnalisele pildile ruumilist sügavust. Me oleme varustatud binokulaarse nägemisega, st meie mõlemad silmad näevad samas suunas ja nende vaateväljad kattuvad (mitte nagu kanal kelle teine silm teises suunas vaatab). Kuna meie silmad asuvad teineteisest teatud kaugusel näevad nad samast objektist veidi erinevat kujutist. Tegelikult töötavad silmad ka kui kaugusemõõdik vanemas mehaanilises kaameras. selle omaduse tõttu on külalt keeruline tasapinnalisel pildil luua ruumilist muljet. Mõõdab ju meie kaugusemõõdik lihtsalt ära kauguse silmadest pildini mitte aga pildiloleva puu ja kivi omavahelist kaugust. Selles reaalses maailmas toimetades on erinevate asjade omavaheline kaugus ja ka kaugus meist meile lausa kriitilise tähtsusega. Me ei suudaks ju muidu meid ümbritsevas ruumis orjenteeruda. Seetõttu on aju õppinud kasutama kauguste hindamiseks ka mitmeid muid viise lisaks silmade “kokkujooksule”. Ja just nende viiside tundmine aitab meil pildistada nii, et seda pilti vaadates tajuksime selles sügavust.

Veel vajame kompositsioonireeglite abi kui pildistame liikuvaid objekte ja soovime neid ka pildil liikuvatena tajuda. Taas on avastatud hulka põhimõtteid mil viisil aju liikumist tajub ja osadest neis on saanud kompositsioonireeglid mis lubavad pildil ju täiesti paigalseisvaid esemeid liikuvatena tajuda. Näiteks kaldpinnad. Ajul on raske uskuda, et kui kaldpinnal asub mõni (veerev) keha, et see siis seal paigal püsib. Me usume, et ta veereb sealt alla. Nii muutub ka meie pilt hoobilt dünaamiliseks kui oleme sinna sisse toonud diagonaalsed jooned. Isegi nende diagonaalide suund mõjutab liikumismuljet erinevalt. Kui aga soovid, et pilt mõjuks staatiliselt, väldi diagonaalseid jooni, ja rõhuta horisontaalseid.

Fotograafias on üks väga oluline reegel: Lihtsusta!, Lihtsusta! Lihtsusta! See tähendab seda, et su pilt peab olema võimalikult lihtne selleks, et pildi mõte, emotsioon või meeleolu jõukas pildi vaatajani. Pead suutma komponeerida nii, et kõik üleliigne mis segab pildi idee päralejõudmist oleks kaadrist välja viidud. Veel pead hoolitsema ka selle eest, et sinu pildi ideed kandev detail oleks esimene mis vaatajale silma jääb. Muidu võib juhtuda, et su pildi mõte ei jõuagi pärale. Ka selleks on palju võimalusi. Enamuses pead nendega arvestama juba pildistades, mõned võimalused on ka pilditöötlusega asja parandada.

Vaataja pilk peatub esmalt pildi kõige heledamal detailil. Seda on võimalik pilditöötluse käigus üsna hõlpsasti parandada. Peatub pilk esmalt ka pildi kõige teravamal osal. Siin saad teravus-sügavuse abil protsessi ilusti kontrollida. Lisaks mitmetele lihtsamale meetodile on võimalik vaataja pilku ka suunata luues pildile juhtjooned. Üks liigagi lihtsates on ka see kui pildistad olulise detaili pildi keskele. See reegel läheb küll vastuollu ühe ehk kõige olulisema ehk siis KOLMANDIKUREEGLIGA. Maalikunstis kutsutakse seda reeglit ka kuldlõikeks ja kasutatakse hulga keerulisemal moel. Fotograafilas saame hakkama lihtsama kolmandikureegliga. Õigem oleks siiski õelda, et fotograafias ei saa me hakkama ILMA kolmandikureeglita. Iseenesest on asi tõepoolest väga lihtne. Jaga pilt mõttes kahe joonega horisontaalsuunal kolmeks ja sama moodi kahe joonega vertikaalsuunal kolmeks. Ja nüüd aseta oma pildi olulised detailid mitte pildi keskele (nagu juhtub neil kes ei mõtle kompa üle) vaid ühele kolmandikule. Horisont kas alumisele või ülemisele ja loojuv päike kas paremale või vasakule. Ja nii mõtle peaaegu alati kuni kohtad erandit.

Paar sõna veel ka ruumist. Ka ruumiloomise meetodeid on mitmeid. Üks lihtsamini rakendatav on küllap kooliajaski tuttav joonperspektiiv. Põhineb see kahel (iseenesest küll üks ja seesama) prinsiibil. Paralleelsed jooned lõikuvad horisondil. Kui seisame raudteel ja vaatame silmapiiri poole siis näeme ju, et se tee muudkui aheneb aga mitte ju sellepärast, et ongi selline imelik tee, eest lai ja tagant kitsas vaid seepärast, et see näib nii kuna tee kaugeneb ruumis. Kui tood kaadrisse sellised jooned mille kohta me kindlalt teame, et need on paralleelsed ent ometi pildil ahened teeb aju selles ilmeksimatu järelduse, et aheneb sellepärast, et kaugeneb ning ruum meie pildil ongi olemas. Teine printsiip: Sama suurte objektide puhul lähemalolevad näivad suurematena ja kaugemad väiksematena. Kui see on ka teie pildil nii, lasebki meie analüütiline aju tajuda meil sellel pildil ruumi ja sügavust. Kohe ka praktiline näpunäide: kui pildistad kaadri milles on hooneid, tee seda mitte risti majaseinaga vaid “libamisi” ja su pildil on kohe paralleelsed jooned mis silmapiiri poole lõikuma pürivad.